Paljud on küsinud, et kust see tuleb ning kas olen õppinud jne.
Teen siis ühe pika jutu siia selle kohta - peale selle lugemist võib iga üks teha omad järeldused... Kord jäin isegi mõttesse, et miks ikkagi inimene hakkab seda moodi nikerdama...
Arvan, et minu puhul on see ilmselt suures osas geenidega kaasa antud :
Isa oli hinnatud luksep, kellele ei olnud mingi probleem kokku panna muruniiduk või traktor ja ta armastas oma tööd ja sageli tegi seda ka vabal ajal. Koos emaga ehitasid nad kahekesi suvila. Nii palju kui mina mäletan pusisid nad ikka kahekesi suvila kallal, aias või isa garaažis...
Isa poolt vanaisa oli küla rätsep. Isa ema kudus kangastelgedel suuri-suuri vaipu ja kudus hoolega ning koos oma õega tehti eriti peent näputööd (milleni pole veel mina oma arenguga küündinud), mida veel mul ema juureski leidub - ka öösärgid olid kaunistatud tikandite, pitside, palistustega jne nagu esimese Eesti Vabariigi aegsele daamile kohane. Vanaemaga tegid nad koos ülisuuri töid - emal veel ripub seinalgi ristpistes tikitud vaip, mis on umbes 5 * 3 meetrit. Isa vennad pole minule teada olevalt väga kuldkäelisusega hiilanud, kuid õde töötas aastaid hinnatud maalrina.
Minu ema on alati kudunud ja heegeldanud - nii palju kui mina mäletan. Mitte küll massiliselt, kuid oma tarbeks ja tegevuseks siiski. Paljud on imetlenud tema heegeldatud kostüümi, mida ta aeg-ajalt suviti selga paneb. Ja oma kõrges eas ta ikka endiselt võtab aegajalt heegeldused või mõne muu näputöö kätte.
Ema poolt vanaisa oli sadulsepp, kes küll ise pärines arstide suguvõsast ja ema ema kudus hoolega tarbeesemeid - lihtsalt väga praktiline proua.
Ema õde oli elukutseline õmbleja. Võib ka öelda et rätsepp, sageli rippusid tal kapinurgal tellitud kostüümid ja mantlid. Mäletan end üsna väikese plikana vahel tema kangaid ühe näppuga katsumas, sest selliseid polnud ma kusagil näinud. Tädi juures mulle meeldis käia, seal oli alati nii huvitav - olenemata sellest, et tal polnud sageli minuga aega tegeleda ning sageli mängisin üksi või jälgisin tema tegemisi. Eks sain minagi mõne kehakatte tema käe alt ja mõned on vägagi eredalt meeles - peab tõdema, et rohkem südame lähedal, kui ükski teine rõivaese.
Eks ma nüüd siis oma tublidele esivanemate- ja sugulastele jälgedes sammun omal moel...
Põhikooli ajal pigem kudus ema mu sokid enamuses valmis, sest minu pusimine ei jõudnud tähtaegadele kuidagi järgi. Emaga küll kudusime vennale ühe kampsuni, kahepeale ehk kordamööda. Uhke oli - naturaalsel põhjal punaste ja mustadega X-dega ja täisvillane, kui ma ei eksi siis vist vanaemalt saime veel lõnga ja ema värvis mustri jaoks eri värvi.
Imetlesin 7-8 klassis oma klassiõde, kes kudus mõne päevaga vinge palmiku vm mustrilise kampsuni. Sellise tasemeni ma ilmselt ei jõuagi. Koon aga pigem oma tarbeks ja mõne filmi taustaks. See tegevus on selline, mis sageli tuleb ja siis tükiks ajaks unustusse jääb.
Kooli ajal oli üldse rohkem populaarsem teema lugemine - nina ikka rohkem raamatus või joonistasin. Sai isegi tehtud pabernukke koos riietega lausa müügiks...
Mäletan oma esimest seelikut, mille kohta ema ütles et rikkus ilusa riide ära. Ei tea kust ta selle hankinud oli, aga uhke portega sits oli - ise olin rahul ja käisin sellega küll uhkelt ringi...
Kui saabus aeg teha otsuseid edasise elu suhtes peale põhikooli. Juhtus nii, et paraleelselt keskkooliga õppisin teises koolis naiste- ja laste kergerõivaste individuaalõmblust. Sealt anti kaasa teadmised lõike konstrueerimisest, materjalidest, tehnoloogiast, moeajaloost ja moesuundadest, vähesel määral ka üleriiete ja meesterõivastest. Viimased olid pigem huvitatudele, mitte õppekavas.
Peale koolide lõpetamist on õmblemisoskuse pool kõva arengu läbi teinud, kapis ei olegi enam suurt muud kui ise valmistatud rõivad ka meespere saab sageli rõivaste osas täiendust...
Algas kõik poja riietest ja arenes järjest suuremaks, kuni isegi individuaalõmblus teenuseni ateljees, millest ma ühel hetkel loobusin.
Kuid ei ununenud miski, vaid podises kaane all vaikselt edasi.
Samal ajal olen leivaametina viimased aastad mänginud suurte veoautodega ja see tõttu suhelnud mitmete erirahvuste esindajatega eri maadest. Tõlkes: sai täis 10 aastat rahvusvahelises transpordis töötatud erinevatel ametikohtadel ja eri kohustustega, mis kindlasti on palju juurde andnud - hetkel olen aja maha võtnud ja pean tõsist plaani vahetada tegevusalast kurssi.
Maitse ja mood on ka oluliselt muutunud - esimesed katsetused olid ikka üsna ekstreemsed ja veidi kummalised. Praegu lähtun pigem lõplikust tulemusest ja mis kõige tähtsam - saab just sellise asja, mida kellegil teisel ei ole.
Viimati, kui kanga poes juhtusin käima, siis sattusin kokku ühe daamiga. Ta valis endale parasjagu kangast ning küsis müüjalt: "Palju seda kandast teile tuleb?"
"Ainult ühe rulli saame"
"See mulle hakkab meeldima! Kõik eided käivad ühesuguste hilpudega ringi... Tahan midagi erinevat. Vot nii naine olen!"
Tänaseks päevaks julgeks väita, et ei ole õmblustööd millega hakkama ei saaks, kuid pigem saavad takistavaks asjaoluks tehnilised või materiaalsed võimalused.
Viimane lause võib nüüd küll tunduda veidi hooplemisena, aga usun et hea soovi ja tahtmise juures on kõik asjad võimalikud - ka näiteks võistlustantsu frakk, mis just alles läks võistlustele. Mille tegemiseks pöörduti mu poole mitmel korral ja kui inimene oli terve Eesti läbi otsinud ja ei leidnud ühtegi tegijat, kes selle töö ette võtaks, siis kus sa ikka sõbra saadad!? Lähim tegija asus Venemaal St. Peterburgis.
Töö oli mahukas ja ega ma täpselt ei teadnud, milline see lõplik tulemus peab olema. Alles viimases proovis nägin nn õiget asja.
Selle tegemiseks sai konstrueeritud ja leiutatud (minu jaoks) uus lõige, mis vastab nõuetele. Samas väga võõras ja ebaloogiline tavapärases kasutuses olevate lõigetega võrreldes. Esialgselt jäi paberil palju siiski tegemata, millele ei osanud tähelepanu pöörata, kuid peale lõpliku valmimist sai kõvasti konstruktsioonis parandusi tehtud. Nüüd saan öelda, et on valmis terviklik pilt ja julgeksin võtta vastu ka uue töö.
Õmmelda mulle meeldib. Väga hea on vaadata, kuidas materjalidega töötates võib teha imesid. On olnud mitmeid kordi, kui esimeses proovis peegli ees näed kuidas inimese nägu ära vajub, kui kokku traageldatud asja selga paneb. Sageli on inimene öelnud, et ta on nii paks või mõned kehaosad ei ole head jne. Kui aga proovi lõpuks on juba naer näos, siis on minu jaoks proov õnnestunud, seega olen suutnud rõiva muuta ideaalseks. Ja kõik on lausa suurepärane, kui valmis eset selga proovides näed inimese silmis rõõmusädet, et ta on rahul. Nii kontrolliks kui ka sellel eelneval põhjusel püüan võimalusel teha nn viimase proovi, enne kui tellija esemega koju läheb.
Järeldus: tuleb rääkida alati, mida peeglist näed.
Kui inimene käib õmbleja või juuksuri juures, siis peab ta saama lisaks oodatule kaasa ka hea meeleolu ja miks mitte ka enesekindluse.
Kõigil meil on puudused ja kohad mida me ei talu enda juures, aga õmbleja juures käies ongi see eelis, et neid saab kas varjata või nendelt tähelepanu ära viia. Keegi ei vaata kunagi inimese keha osasid eraldi - alati jääb meelde ja silma üldpilt. Selle pärast pean väga oluliseks õmblemise juures proovi ehk PROOVIMA PEAB ALATI... ja õige õmbleja ütleb alati tõde, olgu otse või läbi lillede ning pakub lahenduse juurde - isegi kui soovitav asi üldse ei sobi soovijale. Vahel on see väga vajalik, sest vahel arvame et mõne teise seljas on sama asi jube kena aga seda me ei pruugi osata näha, et meile ei sobi see üldse ja muudab meid ebameeldivamaks. Ehk kaks pead on ikka kaks pead...
Ühel hetkel jõudsin ka ehete valmistamiseni. Algsed katsetused olid tavalise nn laste voolimise savi ja muude käepäraste materjalidega. Idealist nagu ma olen, ei jäänud ma selle kvaliteedi ja tulemusega rahule ning hakkasin otsima uusi lahendusi.
Nüüd olen juba tellinud vajaliku mitmest välisriigist ja olen jõudud hõbeda kasutuse juurde.
Esialgselt oli see siiski hobi ja enda tarbeks või siis kingituseks. Väga mõnus oli peale tööd ja toimetusi maha istuda ja vaikselt nokitseda - nimetasin seda stressi maanduseks. Nüüd on ehteid juba jupike aega tehtud ja vahel tundub juba, et tulemus saab juba peaaegu ideaalne. Ütleme nii, et esimene (elu praktika) kursus on peaaegu läbitud ja võtame ette järgmise.
Mis tulemas seda ette ei ennusta, sest ennustamine on tänamatu töö ja ei tahaks midagi ette kirjutada... Aeg teeb omad korrektuurid ja avab ning sulgeb uksi..
Kindlasti õpin ma veel midagi juurde... uued ideed vajavad uusi lahendusi...
Osad igapäevased asjad on vahel inimesele nii võrd enesest mõistetavad ja lihtsalt ei oska sellele erilist tähelepanu pöörata...
Teen siis ühe pika jutu siia selle kohta - peale selle lugemist võib iga üks teha omad järeldused... Kord jäin isegi mõttesse, et miks ikkagi inimene hakkab seda moodi nikerdama...
Arvan, et minu puhul on see ilmselt suures osas geenidega kaasa antud :
Isa oli hinnatud luksep, kellele ei olnud mingi probleem kokku panna muruniiduk või traktor ja ta armastas oma tööd ja sageli tegi seda ka vabal ajal. Koos emaga ehitasid nad kahekesi suvila. Nii palju kui mina mäletan pusisid nad ikka kahekesi suvila kallal, aias või isa garaažis...
Isa poolt vanaisa oli küla rätsep. Isa ema kudus kangastelgedel suuri-suuri vaipu ja kudus hoolega ning koos oma õega tehti eriti peent näputööd (milleni pole veel mina oma arenguga küündinud), mida veel mul ema juureski leidub - ka öösärgid olid kaunistatud tikandite, pitside, palistustega jne nagu esimese Eesti Vabariigi aegsele daamile kohane. Vanaemaga tegid nad koos ülisuuri töid - emal veel ripub seinalgi ristpistes tikitud vaip, mis on umbes 5 * 3 meetrit. Isa vennad pole minule teada olevalt väga kuldkäelisusega hiilanud, kuid õde töötas aastaid hinnatud maalrina.
Minu ema on alati kudunud ja heegeldanud - nii palju kui mina mäletan. Mitte küll massiliselt, kuid oma tarbeks ja tegevuseks siiski. Paljud on imetlenud tema heegeldatud kostüümi, mida ta aeg-ajalt suviti selga paneb. Ja oma kõrges eas ta ikka endiselt võtab aegajalt heegeldused või mõne muu näputöö kätte.
Ema poolt vanaisa oli sadulsepp, kes küll ise pärines arstide suguvõsast ja ema ema kudus hoolega tarbeesemeid - lihtsalt väga praktiline proua.
Ema õde oli elukutseline õmbleja. Võib ka öelda et rätsepp, sageli rippusid tal kapinurgal tellitud kostüümid ja mantlid. Mäletan end üsna väikese plikana vahel tema kangaid ühe näppuga katsumas, sest selliseid polnud ma kusagil näinud. Tädi juures mulle meeldis käia, seal oli alati nii huvitav - olenemata sellest, et tal polnud sageli minuga aega tegeleda ning sageli mängisin üksi või jälgisin tema tegemisi. Eks sain minagi mõne kehakatte tema käe alt ja mõned on vägagi eredalt meeles - peab tõdema, et rohkem südame lähedal, kui ükski teine rõivaese.
Eks ma nüüd siis oma tublidele esivanemate- ja sugulastele jälgedes sammun omal moel...
Põhikooli ajal pigem kudus ema mu sokid enamuses valmis, sest minu pusimine ei jõudnud tähtaegadele kuidagi järgi. Emaga küll kudusime vennale ühe kampsuni, kahepeale ehk kordamööda. Uhke oli - naturaalsel põhjal punaste ja mustadega X-dega ja täisvillane, kui ma ei eksi siis vist vanaemalt saime veel lõnga ja ema värvis mustri jaoks eri värvi.
Imetlesin 7-8 klassis oma klassiõde, kes kudus mõne päevaga vinge palmiku vm mustrilise kampsuni. Sellise tasemeni ma ilmselt ei jõuagi. Koon aga pigem oma tarbeks ja mõne filmi taustaks. See tegevus on selline, mis sageli tuleb ja siis tükiks ajaks unustusse jääb.
Kooli ajal oli üldse rohkem populaarsem teema lugemine - nina ikka rohkem raamatus või joonistasin. Sai isegi tehtud pabernukke koos riietega lausa müügiks...
Mäletan oma esimest seelikut, mille kohta ema ütles et rikkus ilusa riide ära. Ei tea kust ta selle hankinud oli, aga uhke portega sits oli - ise olin rahul ja käisin sellega küll uhkelt ringi...
Kui saabus aeg teha otsuseid edasise elu suhtes peale põhikooli. Juhtus nii, et paraleelselt keskkooliga õppisin teises koolis naiste- ja laste kergerõivaste individuaalõmblust. Sealt anti kaasa teadmised lõike konstrueerimisest, materjalidest, tehnoloogiast, moeajaloost ja moesuundadest, vähesel määral ka üleriiete ja meesterõivastest. Viimased olid pigem huvitatudele, mitte õppekavas.
Peale koolide lõpetamist on õmblemisoskuse pool kõva arengu läbi teinud, kapis ei olegi enam suurt muud kui ise valmistatud rõivad ka meespere saab sageli rõivaste osas täiendust...
Algas kõik poja riietest ja arenes järjest suuremaks, kuni isegi individuaalõmblus teenuseni ateljees, millest ma ühel hetkel loobusin.
Kuid ei ununenud miski, vaid podises kaane all vaikselt edasi.
Samal ajal olen leivaametina viimased aastad mänginud suurte veoautodega ja see tõttu suhelnud mitmete erirahvuste esindajatega eri maadest. Tõlkes: sai täis 10 aastat rahvusvahelises transpordis töötatud erinevatel ametikohtadel ja eri kohustustega, mis kindlasti on palju juurde andnud - hetkel olen aja maha võtnud ja pean tõsist plaani vahetada tegevusalast kurssi.
Maitse ja mood on ka oluliselt muutunud - esimesed katsetused olid ikka üsna ekstreemsed ja veidi kummalised. Praegu lähtun pigem lõplikust tulemusest ja mis kõige tähtsam - saab just sellise asja, mida kellegil teisel ei ole.
Viimati, kui kanga poes juhtusin käima, siis sattusin kokku ühe daamiga. Ta valis endale parasjagu kangast ning küsis müüjalt: "Palju seda kandast teile tuleb?"
"Ainult ühe rulli saame"
"See mulle hakkab meeldima! Kõik eided käivad ühesuguste hilpudega ringi... Tahan midagi erinevat. Vot nii naine olen!"
Tänaseks päevaks julgeks väita, et ei ole õmblustööd millega hakkama ei saaks, kuid pigem saavad takistavaks asjaoluks tehnilised või materiaalsed võimalused.
Viimane lause võib nüüd küll tunduda veidi hooplemisena, aga usun et hea soovi ja tahtmise juures on kõik asjad võimalikud - ka näiteks võistlustantsu frakk, mis just alles läks võistlustele. Mille tegemiseks pöörduti mu poole mitmel korral ja kui inimene oli terve Eesti läbi otsinud ja ei leidnud ühtegi tegijat, kes selle töö ette võtaks, siis kus sa ikka sõbra saadad!? Lähim tegija asus Venemaal St. Peterburgis.
Töö oli mahukas ja ega ma täpselt ei teadnud, milline see lõplik tulemus peab olema. Alles viimases proovis nägin nn õiget asja.
Selle tegemiseks sai konstrueeritud ja leiutatud (minu jaoks) uus lõige, mis vastab nõuetele. Samas väga võõras ja ebaloogiline tavapärases kasutuses olevate lõigetega võrreldes. Esialgselt jäi paberil palju siiski tegemata, millele ei osanud tähelepanu pöörata, kuid peale lõpliku valmimist sai kõvasti konstruktsioonis parandusi tehtud. Nüüd saan öelda, et on valmis terviklik pilt ja julgeksin võtta vastu ka uue töö.
Õmmelda mulle meeldib. Väga hea on vaadata, kuidas materjalidega töötates võib teha imesid. On olnud mitmeid kordi, kui esimeses proovis peegli ees näed kuidas inimese nägu ära vajub, kui kokku traageldatud asja selga paneb. Sageli on inimene öelnud, et ta on nii paks või mõned kehaosad ei ole head jne. Kui aga proovi lõpuks on juba naer näos, siis on minu jaoks proov õnnestunud, seega olen suutnud rõiva muuta ideaalseks. Ja kõik on lausa suurepärane, kui valmis eset selga proovides näed inimese silmis rõõmusädet, et ta on rahul. Nii kontrolliks kui ka sellel eelneval põhjusel püüan võimalusel teha nn viimase proovi, enne kui tellija esemega koju läheb.
Järeldus: tuleb rääkida alati, mida peeglist näed.
Kui inimene käib õmbleja või juuksuri juures, siis peab ta saama lisaks oodatule kaasa ka hea meeleolu ja miks mitte ka enesekindluse.
Kõigil meil on puudused ja kohad mida me ei talu enda juures, aga õmbleja juures käies ongi see eelis, et neid saab kas varjata või nendelt tähelepanu ära viia. Keegi ei vaata kunagi inimese keha osasid eraldi - alati jääb meelde ja silma üldpilt. Selle pärast pean väga oluliseks õmblemise juures proovi ehk PROOVIMA PEAB ALATI... ja õige õmbleja ütleb alati tõde, olgu otse või läbi lillede ning pakub lahenduse juurde - isegi kui soovitav asi üldse ei sobi soovijale. Vahel on see väga vajalik, sest vahel arvame et mõne teise seljas on sama asi jube kena aga seda me ei pruugi osata näha, et meile ei sobi see üldse ja muudab meid ebameeldivamaks. Ehk kaks pead on ikka kaks pead...
Ühel hetkel jõudsin ka ehete valmistamiseni. Algsed katsetused olid tavalise nn laste voolimise savi ja muude käepäraste materjalidega. Idealist nagu ma olen, ei jäänud ma selle kvaliteedi ja tulemusega rahule ning hakkasin otsima uusi lahendusi.
Nüüd olen juba tellinud vajaliku mitmest välisriigist ja olen jõudud hõbeda kasutuse juurde.
Esialgselt oli see siiski hobi ja enda tarbeks või siis kingituseks. Väga mõnus oli peale tööd ja toimetusi maha istuda ja vaikselt nokitseda - nimetasin seda stressi maanduseks. Nüüd on ehteid juba jupike aega tehtud ja vahel tundub juba, et tulemus saab juba peaaegu ideaalne. Ütleme nii, et esimene (elu praktika) kursus on peaaegu läbitud ja võtame ette järgmise.
Mis tulemas seda ette ei ennusta, sest ennustamine on tänamatu töö ja ei tahaks midagi ette kirjutada... Aeg teeb omad korrektuurid ja avab ning sulgeb uksi..
Kindlasti õpin ma veel midagi juurde... uued ideed vajavad uusi lahendusi...
Osad igapäevased asjad on vahel inimesele nii võrd enesest mõistetavad ja lihtsalt ei oska sellele erilist tähelepanu pöörata...
Kommentaarid
Postita kommentaar