Rätsepatöö ajalugu: ülevaade (autor G. Bruce Boyer)



Riietuse, lõikamise ja õmblemise teadmised ja kunst - kaks peamist aspekti riiete lõike konstrueerimisel - arenesid Euroopas aeglaselt ja järk-järgult 12 - 14 sajandi vahel. Oxford English Dictionary'i esimene viide sõnale "tailor" (inglis keeles: rätsep) on märgitud 1297; Sel ajal kuulusid rätsepad kindlasse gildi koos kanguritega (kangakudujad) ja Euroopas olid nende jaoks väljakujunenud kindlad rõiva kangakaupmehed.



Meesterõivaste illustratsioon ca 1840
ajastu, kus iga rõivas valmistati käsitööna
Keskajal oli riideid peetud keha varjamise vahendiks. Aga renessansiga tekkis inimese vormi rõhutamine. Vaba riietus, mis oli keskaegse perioodi ühtne vorm, mis oli väga lihtsa lõikega ühest või kahest riidest, siis nüüd seda lühendati ja pingutati ning lõigati, tükeldati ja õmmeldi kokku, püüdes tuua esile inimese vormi kontuurid. See oli rätsepatöö ja tegelikult ka moe sünd.

Need katsed kangast inimkeha ümber sättimisele, nõudsid arendama asjatundlikkust ja tööjaotust. Varsti liitus juurdelõikaja (see, kes teeb lõiked) ja rätsep (see, kes õmbleb) ühines teiste käsitöölistega kogukonna oluliste liikmetena.

Kuni selle ajani oli materjal loonud rõivaste eripära ja kandja võttis enamasti vastutuse oma riiete disaini ning ka tegeliku tootmise eest. Vähehaaval võttis rätsepatöö kangaga võrdse tähtsuse ja astus järk-järgult selle varju. Kasvavate linnade tuntumad rätsepad muutusid lõpuks kujundajateks ühiskonna riiete vajaduste eest ning rätsepatöö kunst ja -teadus muutusid väga spetsialiseeritud, keeruliseks ja range valvega käsitööks.

Kui väikelinnadest said suurlinnad, siis järgnesid linnriigid ja lõpuks võimumoe impeeriumid. Kõigepealt Itaaliast, siis Hispaaniast ja Prantsusmaast sai moekate rõivaste keskuseks, koos nende impeeriumide võimu, rikkuse ja mõjuga. Itaalia saavutas oma õitsengu Michaelangelo ajastul, millele järgnes Hispaania 17. sajandi alguses. Prantsusmaa saavutas oma moega tippu Louis XIV valitsemise ajal (1643–1715), kui nooblid noormehed üle Euroopa Pariisi oma garderoobi järele kihutasid. Peaaegu igas 17. sajandi teisel poolel kirjutatud koomilises näitemängus (komöödialavastus-teater) on kirjeldatud Pariisis riietatud keigareid (moenarre) – tegelaskuju, kes on lõhnastatud puuderdatud paruka ja hõbedase pandlaga kingadega ning uusima prantsuse moe järgi rõivastega. Kuid Prantsuse kuninga surma ajaks (1715) oli seal juba alanud võimu, mõju ja moe vahetus.

Isegi Louis'i pika eluea jooksul toimus suur muutus meeste rõivastuses. 17. sajandi keskel hakkasid mehed loobuma dublettist (* vanaaegne vammus ehk kuub), sukkadest ja keebist, mis olid olnud nende garderoobi põhielemendid alates 1500. aastatest ning hakkasid kandma vesti, põlvpükse ja mantlit. Neid kolme hakati määratlema kaasaegse rõivastusena.

Teisel pool La Manche´i väina polnud loobunud inglased mitte ainult vammusest ja sukkadest, vaid liikusid kiiresti Prantsuse kohtu määratud tikitud ostentatsiooni faasi. Nad olid just üle elanud „kibeda“, kuid demokratiseeriva kodusõja (l642-1649), mis muuhulgas seadis kahtluse alla brokaadist, velvetist, siidist, pastell-satiinid ja puudri parukad ning muu aristokraatliku prantsuse õukonna rõivastuse. Üle kahe sajandi hiljem väitis Oscar Wilde, et sõjas võidelnud puritaanid ja kavalerid olid oma kostüümide osas huvitavamad kui nende moraalsed veendumused.

Victoria ajastu rätsepatöökoda
Inglased eemaldusid ülimalt dekoratiivsest ja delikaatsest õukonna stiilist ning võtsid endale praktilisema rõivastuse vormi. Nii maa-aalikud kui ka uuem kaupmeeste klassi rõivastus muutus 18. sajandi jooksul järk-järgult tagasihoidlikumaks ning kaugelt rohkem süngemaks ja mõõdukamaks. 19. sajandi alguse esimestel aastakümnetel oli silmatorkamatus (riietus igal juhul) hakanud tungima isegi õukonda ja kuningad, tema saatkond ja printsid näisid riietuvat viisil, mis on peaaegu identne oma alamatega. Sajandi keskpaigaks olid kindlalt ettenähtud torukübar, vihmavari ja saterkuub, kõik läikivad mustad.

Inglise rätsepad, eriti Londoni rätsepad, hakkasid nüüd moemaailmas domineerima. Esiteks olid inglased välja arendanud meheliku riietuse stiili (tohutu tööstusrevolutsiooni tõttu), mis oli maa-aadlike, sportliku riietuse ja kodanliku ärirõivastuse peen segunemine. Teiseks ei olnud aristokraatlik õukonna riideid tehtud nii võrd praktilisena, kuivõrd kaunistamise eesmärgil, seda juba kanga ja värvi pärast. Kui aga hakati eemalduma kaunistamisest ja suurustlemisest (edevusest), muutus sobivus meeste riietuse kriteeriumiks. Me võtame seda tänapäeval enesestmõistetavana, kuid idee meeste riiete kriteeriumiks „sobiv“ kohta on üsna värske. See on idee, mis nõuab väga suuri teostamisoskusi.

Inglise rätsep sai treenitud villase kanga kasutamiseks ning aastatepikkuse eksperimenteerimise ja praktika käigus töötas ta välja tehnikad kanga ümber keha vormimiseks ehk "keha lähedale", ilma et see kandja tegelikku kuju täpselt dubleeriks. Ühesõnaga, rätsep võiks nüüd tegelikult välja töötada uue rõivastuse esteetika: ta suutis jäljendada tegelikku keha, samal ajal seda "täiustades" ja idealiseerides! Enam polnud küsimus voolava siidise brokaadi mitmetes jardides (Jard on inglise pikkusühik. 1 jard = 0,9144 m). Mehed said "härrasmeesteks" (sai 19. sajandi terminiks) ja kortsutades kulmu, et valida diskreetsus, lihtsuse ja lõigete täiuslikkuse kasuks. See oli moe radikaalse pöörde kulminatsioon, mis toimus 17. sajandi keskel: „Tänapäeva mood“ oli lõpuks saabunud! Ja „Tänapäeva mood“ oli rätsepa kunst.
Savile Row rätsep Henry Poole ca 1944


Viimase saja aasta jooksul on moes ja rätsepatöös tehtud tohutuid uuendusi: õmblusmasinad teevad nüüd sirgete õmbluste tööd paremini kui käsitsi tehtud; uue riidetehnoloogia abil on ajaloos toodetud mugavamaid riideid; mood on kohanenud rahulikuma, kliimakontrollitud eluviisiga. Kuid rätsepatöö on ikkagi ja tõenäoliselt jääb selleks ka kunst. Seda ei ole langetatud teaduse tasemele. Rätsep usub endiselt isikupäraste rõivaste valmistamisse ja üksikisiku jaoks moemaailma kujundamisse, nagu ta alati on teinud.

Rõivaste tootmise tehas / 1932

Isegi alates „valmis ja odavalt“ valmistatud rõivaste leiutamisest eelmise sajandi keskel (ehk masstööstus) on ennustatud rätsepatöökodade surma. Nagu panda ja ilmatu kraana, nagu öeldud, on tänapäevase elu marss tema vastu. 
Tundub, et rahvusvahelistel korporatsioonidel on kõike, mis on väidetavalt vananenud. Nt vananenud trikk on „palju“ ja Coca-Cola müüb miljonite ühikute kaupa nüüd nii rõivaid kui karastusjooke. 
Ainulaadne eritellimusel (bespoke) tweedist ülikond,
mansettidega
Kuid käsitöölised on tõepoolest suutnud ellu jääda selle masstootmise (kiiresti ja minema visata) õitsengu ajastul. Meie elus on endiselt selge vajadus ainulaadselt isikliku ja individuaalse järele. Selles „viletsalt ja kiirelt“, vulgaarselt ja massiliselt tarbitaval ajastul saavad rätsepad loota ainulaadsuse ja kvaliteedi saavutamisele. See on endiselt nende traditsiooni tunnus.





Originaal: 
The History of Tailoring: An Overview by G. Bruce Boyer
G. Bruce Boyer on ajakirjanik, kes oli ajakirja Town & Country moedirektor. Sageli viidatud meestemoe autoriteedina, oli varem GQ ja Esquire'i moedirektor. Enne oma meesteriiete ajakirjanduse karjääri õppis Boyer inglise keeles kirjandust Moraavia keeles ning omab sellel alal kraadi- ja magistrikraadi. Ta on seitse aastat töötanud ka inglise kirjanduse professorina.
Autor mitme meeste moe teemalisel raamatul:"Elegance: A Guide to Quality in Menswear"; "True Style: The History and Principles of Classic Menswear"; "Fred Astaire Style (Memoire)"
v.m. 26.02.1996
Fotod 

Kommentaarid